17-aastane poiss, kes läheb vahetusõpilaseks Ecuadori aastal 2013/2014
Üritan blogisse tihti kirjutada, et teid uudishimulikke kursis hoida.



Ainult need kes riskivad minna liiga kaugele, saavad tegelikult teada, kui kaugele üldse saab minna.

neljapäev, 21. november 2013

Elu Ecuadoris


Tere kallid sõbrad, esiteks pean teie kõigi ees vabandama, et pole ammu täitnud blogi. Aeg on tõesti nii kiiresti läinud ja koguaeg on olnud tegemist, aga olgem ausad ma veidi laisk ka selle blogikirjutamisega, ei saa vastu vaielda sellele…

Aeg läheb kiiresti ja kindlasti unustan mingid põnevad asjad teile siia kirjutada, sest viimati täitsin blogi pea kuu aega tagasi, ja kogu aeg tuleb nii palju informatsiooni juurde, et unustan ära lihtsalt paljud asjad, aga üritan enamus meelde tuletada.

Oktoobri lõpus oli meil suguvõsa kokkutulek. Umbes 30 sugulast tulid erinevatest linnadest kokku. Esimene õhtu me sõime ja rääkisime ja järgmine päev läksime kõik koos teise linna, linna nimi on Pungala. Ma ei saanud kahjuks ühtegi pilti teha, sest Eva ütles, et jätaks telefoni ja kaamera koju, kuna seal palju kuritegevust. Niisiis jõudsime sinna, seal sõime kõigepealt, käisime linnas ringi ja siis ootasime päeva kõige paremat osa, milleks oli härjataltsutamine kohalikke moodi. See nägi välja nii, et härg lasti areenile ja siis kõik inimesed, kes tahtsid võisid minna ka areenile, ja kui härg hakkas nende poole tulema, siis pandi jooksu. Ma mõtlesin küll, et mis lõbu nad said mitmesaja kilose härja eest ära joostes, aga vähemalt neil endil oli hea meel.
Järgmine nädalavahetus läksime paari sugulasega Ambatosse, seal olime ainult paar tundi, sest läksime sinna kardiga sõitma. Kokkuvõttes jäin ma kolmandaks. Kokku oli võistlejaid 10.

Novembrikuus on siin traditsioon, et küpsetatakse ise saia ja tehakse colada morada-t, mis on metsmarja jook. Eva on seni 2 novembrikuu laupäeva kell 5 hommikul käinud saia küpsetamas, mina pole käinud, sest ei jaksa nii vara tõusta. Kui ta kella 8-ks umbes koju jõuab siis meil kodus u.500 värskelt küosetatud kuklit, osad magusad, osad soolased ja need on tõesti megahead. Samuti on colada morada nii hea, seda peate ise proovima, seda ei saa sõnadesse panna. Isegi koolis on see traditsioon, üks päev tuli klassivenna ema ja vanaema kuklite ja colada morada-ga kooli ja ühe terve tunni me sõime kukleid ja jõime colada moradat ja rääkisime juttu.

Koolis oli meil vahepeal ka toidufestival, kus osales 10 võistkonda. Võitja saab minna detsembrikuus suurele festivalile, teine koht sai minna pizzat sööma ja kolmas koht sai kommi ja šokolaadi. Minu võistkond võitis selle festivali, tegime tiramisut ja tuli välja üllatavalt hea ning varsti lähme järgmisele suurele üritusele, arvan et see tuleb väga äge, sest seal on koos väga palju võistkondi ja ootan seda üritust väga.

Novembrikuus on kaks korda olnud aktiivne ka Tungurahua vulkaan. Vaatepilt on uskumatu, kui vulkaan on aktiivne, aga see mis pärast seda tuleb, see väga tore ei ole. Nimelt kogu see tahm mis vulkaanist tuleb, tuleb linna ja on ~nädal aega ja silmadele ning kurgule on see väga häiriv, aga muidu igati väärt kogemus. Mu pere ütles, et kui millalgi aega on, siis lähme vulkaani lähemalt vaatama, seda ootan juba väga.

Pühapäeval on meil koolisisesed spordivõistlused ja seda võetakse väga tõsiselt. Iga klass paneb välja võistkonna värkpallis, korvpallis ja jalgpallis. Selle ürituse jaoks valitakse igast klassist nö prints ja printsess. Mina sain oma klassi printsiks, alguses olin rõõmus küll, aga siis sain teada, et pean 3 päevaga endale kuskilt ülikonna sebima. Eks näeb kuidas see välja tuleb.

Ilmad lähevad aina soojemaks, eelmine nädal 2-3 päeval oli üle 30C sooja. Hommikuti on külm, arvestades seda, et kooli hakkan liikuma 6.50, siis on väljas ~5C aga esimese vahetunni ajaks, mis on kell 9.50, on väljas sooja ~20C.

Laupäeval käisin klassivenna juures paari klassikaaslasega, vaatasime filmi ja tegime 2 suurtpitsat, millest 5 peale ära sõime vaid ühe, sest need olid nii suured.. jälle väga mõnus päev.

Nüüdseks olen ma siin Ecuadori pinnal olnud 3 kuud, see tähendab seda, et põhimõtteliselt juba 1/3 !!!!! oldud ja ma ei saa aru kuhu see aeg nii kiirelt läinud on.. Kohe varsti on jõulud, uus aasta, siis tuleb mu 18-nes sünnipäev, peale seda tuleb nädalaajaline reis rannikualale YFU-ga, kus ööbime heades hotellides ja käima Ecuadori parimates randades, siis on juba veebruar, mis tähendab seda, et mul on Ecuadoris koolis veel jäänud käia ainult 2 kuud. Aeg läheb tõesti nii kiiresti ja midagi ei saa parata sellesse. Kõiki, keda huvitab, siis Eestimaa pinnal olen ma jälle 18 juuni.

 toidufestivali võitjad. vasakult: Francis, mina, Leon, Josue, Martin


  pitsat söömas


Michelle'ga


teisipäev, 15. oktoober 2013

Palju pilte ja Cuenca


Niisiis reedel oli meil koolist vaba päev ja neljapäeval peale kooli läksin koju, pakkisin asjad, peale seda läksime Francise inglise keele kursuse mingile toidufestivalile, kus sai palju süüa ja pärast seda läksime Francise, Paco ja Daniloga Cuencasse, mis on Riobambast ~6h kaugusel. Seal ööbisime Francise majas. Jõudsime Cuencasse kohale kell 2 öösel ja jäime kohe magama. Cuenca on Ecuadori üks suurimaid linnasid ja see on ka kallim kui RIobamba. Kui Riobambas on takso igale poole 1$- 1.50$, siis Cuencas bussiterminalist Francise koju küsiti meilt 4$, mis küll Eestiga võrreldes on ikka odav, aga siin väga kallis. Reedel tuli Cuencasse ka Leon, kes on samuti meie klassivend, käisime Cuenca kõige kõrgemas tipus, kus oli imeline vaade linnale. Seal sai kiikuda sellise kiige peal, mis on täpselt mäe nõlval. Kiigud rahulikult ja näed kogu linna ja imelist maastikku selle taga, seda vaadet ei unusta ma küll kunagi. Hiljem läksime kesklinna jalutama ja ostsime jäätist. Mina ja Francis võtsime kinder bueno oma. Hea oli küll, aga ootused olid suuremad. Laupäeval käisime linna peal ringi terve päev ja pärast ostsime jälle jäätist. Sellist jäätisevalikut pole ma kusagil näinud. Mina ostsin red bulli jäätist, Paco ostis viski maitselist jäätist, seal oli veel näiteks rafaello, nutella, mojito, tequila, coca cola, fanta, bailey's-e, brownie, oreo maitsega jäätiseid.
Pühapäeval käisime Cuenca kõrval mingis väikses linnas ja peale seda hakkasime koju tulema. Koju jõudsime alles kell 1 öösel. Ärkan koolipäeviti kell 6 nii et magada sain ainult 5 tundi.

Vanemad on siin väga kontrollivad, näiteks paar klassikaaslast tahtsid meiega veel tulla Cuencasse, aga nende vanemad ei lubanud, sest läksime 3 päevaks ära ja nende jaoks see pikk aeg. Õhtuti enamus peavad olema kodus ~7 aeg ning kui tahad kuhugi välja minna, siis pead alati enne ütlema kuhu, kellega, mida tegema ja mis kell tagasi jõuad.

Hea meel, et klassikaaslased nii kiiresti omaks on võtnud. Kutsuvad mind igale poole, kuhu ise lähevad ja tahavad igasuguseid asju minuga koos teha. Edasiseks on ka juba palju plaane tehtud, et kuhu linna järgmine kuu lähme ja mida tegema hakkame. Üks plaan nendest on minna Chimborazo mäe tippu, mis on maa keskpunktist kõige kaugemal asuv koht. Ootan juba väga, sest tahan uusi asju näha ja kogeda.

Naudin elu siin nii väga, ja praeguseks on möödunud juba 2 kuud mu vahetusaastast. Alles nagu eile oleks kodus kohvrit pakkinud ja lennuki peale astunud. Loodan, et see aeg läheb nüüd natuke rahulikumalt ja ma saan kauem oma vahetusaastat nautida, seni on olnud kõik super. Palju on küsitud, kas ma olen oma riigivalikuga rahul ja ma ütlen ausalt, et olen palju selle peale mõelnud, mis oleks olnud just parem riik minu jaoks? Siiani pole ma seda välja mõelnud ning arvan, et eelkõige Ladina- Ameerika ning Ecuador osutus kindlasti üheks parimaks valikuks minu jaoks.

*fact: Ecuadoris oleku ajal pole ma kolmel päeval riisi söönud.





Kiikusin maailma serval.
See kiik oli Cuenca kõige kõrgeimas tipus mäe nõlval; uskumatu vaade.



Vasakult Danilo, Paco, Francis ja mina



Paremal Francis ja vasakul Paco




Väsisin ära poes.


Söömas, vasakul Paco ja Danilo, paremal Francis ja mina.








jäätisevalik oli hea



 kinder bueno jäätis





Tervitan teiselt poolt maakera :)
K

neljapäev, 3. oktoober 2013

Time flies

Aeg läheb nii ruttu ja kirjutamiseks jääb aina vähem aega, alles nagu eile oleks kirjutanud eelmise postituse. Minu jaoks on siin juba kõik nii tavaline ja aina raskemaks läheb teie jaoks midagi "uut" ja "huvitavat" kirjutada. Ilmselt neid asju on palju, aga a olen nendega juba nii ära harjunud ja ei pea vajalikuks nendest kirjutada.

Mis ma siis vahepeal teinud olen?
Koolis ja väljas käinud ning rohkem mitte midagi. Vahepeal käisin kahel kontserdil, üks oli Ecuadori rahvusmuusika bändi kontsert, kus käisin 2 klassivenna ja paari kooliõega. Teine kontsert oli romantika/hip-hop bänd, mille kontserdil käisime kahe klassiõega, inglise keele õpetaja ja tema tütrega. Siin pole selles midagi imelikku, kui käid õpetajaga koos kontserdil või lihtsalt väljas. Inglise keele õpetaja on täiega tore, kinkis mulle mitu raamatut Ecuadorist ja mingit muid suveniire.

Koolinädalad lähevad nii kiiresti, kuigi iga päev on 8 tundi, siis ei saa seda eesti kooliga võrreldagi kahjuks. Siin ootad iga päev, et saaks kooli minna ja sõpradega olla ja nalja teha. Koolis kõik õpetajad on mõistvad ja väga toredad, peale keemia õpetaja, kes ei saa aru, miks ma kodutöid ei oska teha hispaania keeles, kui ma olen juba tervelt poolteist kuud siin olnud.

Laupäeval käisime teises linnas mu klassivenna juures. Seal grillisime ja hiljem olime mullivannis. Kindlasti üks parimaid päevi siinoleku aja jooksul. Viisin neile eesti kommi ja šokolaadi ka, mis neile väga maitses. Sellest päevast allpool paar pilti ka.

Järgmise nädala neljapäeval peale kooli lähme paari klassikaaslasega Cuencasse, mis on üks suurimatest linnadest siin. Sõidame sinna 6h ja tagasi tuleme pühapäeval. Cuencas ööbime Francise juures, ma ei tea kuidas kõik sinna ära mahume, aga eks näis. Ootan seda juba väga, arvan ja loodan et need tulevad 4 parimat päeva, mis Ecuadoris veetnud seni olen.

Iga nädal käin ka Francise bändiproovi vaatamas ja filmin seda. Nad tahavad mind ikka oma lauljaks, aga selle võimaluse jätan ma siiski kasutamata.
Järgmine nädal ilmselt lähen trenni ka. Päris paha on endal juba, kui 2 kuud pole trenni teinud.

Imelik mõelda, et 3 kuu pärast on juba uus aasta ja kätte on jõudmas aeg, kui tuleb see suur tähtis 18-nes sünnipäev. Aeg on ikka läinud tohutu kiirusega ja aina enam mõtlen sellele, et pean igast päevast võtma viimast ja mitte elu niisama mööda laskma.
Palun ärge kirjavigu tähele pange, sest eesti keel ununeb aina rohkem ja ma tõesti pingutan.
Ja üks tähtis teadaanne veel, et nüüd mu enamus juuksed on kadunud ja alles vaid paar cm :(

"You're off to great places. Today is you day. Your mountain is waiting, so get on your way."


 Vasakult: Danilo, Francis ja mina


 Sõberitega pargis. Vasakult: Leon, Gaby ja taga oleme mina ja Francis.


 Francise ja Michelle'iga


toit maitses hea



Olge tublid :)
K

neljapäev, 19. september 2013

Kool & vaba aeg

Elu Ecuadoris läheb iga päevaga aina paremaks, seda tunnet ei ole võimalik sõnadesse panna, kõik siin on lihtsalt imeline. Kõik inimesed, kultuur, loodus jne jne.
Kooli tahan siin iga päev minna, sest kogu aeg juhtub midagi põnevat ja naljakat. Ühe klassiõe Michelle'iga on meil iga päev "sõda". Täna näiteks määrisin talle jogurtit näkku ja hiljem määris ta mind seebiga kokku. Eelnevatel päevadel lihtsalt vett näkku visanud või midagi sarnast teinud ning see asi on kestnud terve see nädal, eile pidime mõlemad klassi koristama peale tunde, sest olime selle sodi täis loopinud :D  Loomulikult on see naljaga ja klassikaaslased saavad ka iga päev tänu meile korralikult naerda.

Siis kui siin tuleb karneval, paneb iga kool orkestri välja, ja siis kõnnitakse mööda tänavaid ning mind valiti meie kooli orkestri dirigendiks :D Mul pole õrna aimugi mis sellest välja tuleb, aga sellest juba rohkem mõne kuu pärast.

Laupäeval käisin ma naaberlinnas klassivenna Leon'i juures. Seal tegime lasanjet, vaatasime filmi, käisime linnapeal ja hiljem ronisime mingi mäe otsa. Sealt sai ka algus nn sõda Michelle'iga. Laupäevasest päevast on allpool ka paar pilti.

Täna käisin ma Francise ja tema bändi proovikat kuulamas. Nad tahtsid mind oma lauljaks võtta, aga ilmselgelt pole nad mind kunagi laulmas kuulnud ja parem las see jääbki nii.

Ainuke aina, kus ma koolis oskan kaasa teha, on matemaatika ja seal tunnis õpetaja nimetab mind geeniuseks :D Tänud lähevad Mari Põllule, kes on mu matemaatika õpetaja. Igatahes meid on klassis ~45 ja kontrolltöö said 10-ne ainult 3 õpilast koos minuga. 10 on siin parim hinne. Ülejäänud klass said KÕIK 2-3, ja õpetaja kiitis meid 3 väga palju ning Eva oli ka väga uhke mu üle ja rääkis sellest tervele perekonnale, et ma sain matemaatika töö 10.

Täna saatsid mind koolist koju 3, 2 aastat nooremat tüdrukut, kes olid nii elevil, küsisid palju küsimusi ja tahtsid pilti teha. Sain nendega oma hispaania keelt harjutada natuke.

Homme õhtul lähen ma välja oma inglise keele õpetaja Vilmy-ga ja tema 2 tütrega. Nad tahavad oma inglise keelt parandada, sest nagu eelmises postituses mainisin, siis mul õpetajast parem inglise keel. Nad tutvustavad mulle Riobambat ja me kõnnime linnas lihtsalt ringi.

Järgmisest nädalast lähen ka ilmselt trenni, aga kirjutan sellest lähemalt, kui asi kindel :)

Hispaania keelt oskan ka juba enam- vähem. Klassikaaslased ikka üle päeva kiidavad mind, et olen kiire õppija. Loodan paari kuu pärast juba ilusti rääkida seda.

Aeg möödub siin ikka nii kiiresti, juba kuu aega siin olnud, aga justkui nagu eile oleks läinud lennukipeale.

 kiusasin Michelle'i 


vasakult: Leon, Jesús, Jene, Jessie, mina, taga on Paco ja ees mu parim sõber Francis


 vaade künka otsast


vasakult: Melany, mina, Francis ja Gaby


semudega

Olge tublid ja oodake järgmist postitust :)
K

kolmapäev, 11. september 2013

Kool ja esimene maavärin

Kool on siin lihtsalt super. Kõik või no vähemalt enamus õpetajad on õpilastega nagu sõbrad ja räägitakse kõigest ja kuulatakse muusikat ja räägitakse facebookis jne. Tundides ei ole pea kunagi vaikust, alati on selline a'la avatud arutelu millest kõik osa võtavad. Kool kestab mul iga päev kella 7-13.00. Esimene päev koolis oli 4. september kui läksin A klassi, sealt sain kohe endale 3 väga head sõpra. Järgmine päev läksin juba klassi ja siis õpetaja tuli ja ütles et ma läheks B klassi ja siis otsustan kumba klassi ma tahan jääda. Lõpuks jäin ma B klassi, sest seal olid rohkem avatumad ja lõbusamad inimesed. Klassis on meid 40-50 ja kõik on väga sõbralikud. Juba kutsuti mind Ecuadori- Boliivia jalkamängu vaatama, mis toimus teisipäeval, mäng jäi 1:1. Küsiti veel kas tahan minna nendega kinno või pitsat või lasanjet sööma. Räägiti juba ka edasistest plaanidest, et mida tehakse ja kuhu minnakse järgmistel kuudel. Mind kutsuti ka kohe loomulikult näiteks teisi linnasid külastama ning siinne parim sõber Francis kutsus mind Chimborazo mäe tippu külastama mis on ühtlasi ka kõrgeim koht maamunal. Klassikaaslased kõik on toredad ning väga sõbralikud ja ma olen kõikidele juba oma negro.
Koolis midagi väga aru ei saa peale matemaatika ja inglise keele. Inglise keelt oskan oma õpetajast paremini ja matemaatika on siin suhteliselt lihtne minu jaoks kuigi kogu ülejäänud klass vihkab matemaatikat niisiis pean neile iga õhtu matemaatika kodutöödest pilte saatma.


Täna hommikul kell 5 oli ka esimene maavärin. Hommikul tundsin kuidas voodi väriseb ja midagi on valesti ja hommikusöögi ajal Eva ütles, et see oli maavärin. Pole enne sellist asja tundnud nii et igati väärt kogemus.

PS Aina raskemaks läheb see blogi kirjutamine, sest ma ei tea tõesti enam millest kirjutada. Võite mulle julgelt teada anda, millest rohkem tahate teada ja ma kirjutan sellest siia kindlasti.

Cono pizza, ehk siis koonusekujuline pitsa mis oli megahea

Käisime norra üliõpilasega kohvikus ta sünnipäeva puhul. Kõrval guanabana mahl mis on nii hea!!


Olge tublid ja oodake uut postitust! :)
K

esmaspäev, 2. september 2013

Mis ma teinud olen, kuidas läheb ja kool

Vahepeal pole suurt midagi teinud, kui olen midagi teinud, siis Davidi või Evaga.
Täna (2. sept.) käisime koolis ja ma nägin oma uusi koolikaaslasi. Kõik vaatasid mind nagu ma oleks kuskilt teiselt planeedilt tulnud. Ei arvanud, et sellise tähelepanu saan, see on harjumatu ja veidi ebamugav. Tunnid hakkavad mul kolmapäeval kell 7, täna koolis direktor ja muud tähtsad tegelased koolist rääkisid mingeid asju, millest ma aru ei saanud. Inimesed koolis olid ka väga avatud ja sõbralikud. Sõprasi ja tuttavaid teretatakse siin nii, et paremale põsele tehakse põsemusi (mees- naisega) ja mehed omavahel annavad kätt või siis on mingi oma väljamõeldud tervitus a'la kõigepealt lüüakse patsu ja siis nukid kokku, see on siin kõige levinum. See selleks, igatahes koolis tuli kohe naisõpetaja ja tegi paremale põsele põsemusi, järgmine õpetaja keda nägin, oli üks meesõpetaja keda olin varem 2-3 korda näinud ja temaga tegime seda tervitust, et kõigepealt lõime patsu ja siis nukid kokku. Õpetajad on siin õpilastele rohkem nagu sõbrad ja tuttavad, kui lihtsalt mingi suvaline õpetaja koolist, keda peab kuulama. Koolist on seni jäänud väga positiivne mulje. Ainuke asi mis ei meeldi, on koolivorm, aga eks sellega harjub ära. Iga päev pean käima kingade, viigipükste ja kampsuniga, esmaspäeviti peab olema triiksärk ja lips.

Tahaks juba endale sõpru, et nendega väljas käia ja rohkem uusi asju näha, ei jõua ära oodata seda aega.

Eelmine nädal käisime Davidiga kohaliku jalgpalliklubi mängu vaatamas. See atmosfäär on siin ikka hoopis teistsugune kui Eestis, kordagi ei olnud vaikust vaid kogu aeg elati oma võistkonnale kaasa. Staadionil oli 10x inimesi kui Eestis tavalisel jalgpallimängul. Mängu seis jäi 0:0 aga huvitav oli sellegipoolest. Allpool paar pilti ka sellest.

Eelmine nädal millalgi käisin ma ühe teise vahetusõpilase juures filmiõhtul. Soomest pärit tüdruk, kelle nimi on Anni. Nende pere oli väga tore ja sõbralik. Tal oli palju sugulasi ka külas, kes olid nii 10-15 aastased, aga nende nimed meelde ei jäänud. Vaatasime mingit õudukat ja sõime popcorni, hiljem mängisime pisematega peitust.

Davidiga oleme käinud paar korda jalkat ja korvpalli mängimas. Seal, kus me käime mängimas, on suur spordikompleks. Umbes 5 korvpalliväljakut ja mingi 3-4 jalkaväljakut. Esimene kord kui läksime Davidiga, siis kohe hakati mu vastu huvi tundma ja mingi 10 inimest tulid rääkima ja ainult 1 nendest oskas inglise keelt ehk siis tema oli kahe osapoole tõlk. Küsisid kust ma tulen ja mis teen siin ja kaua olen jne. Inimesed siin on ikka uskumatult sõbralikud, ei suuda seda veel ära imestada.

Veel oleme käinud kossuvõistlusi vaatamas. Üks mäng oli eriti pingeline, kus vedasime Evaga pitsa peale kihla, kumb võistkond võidab. See võistkond, keda mina pooldasin, juhtis 63:62, 15 sekundit oli veel mängida ja teine võistkond läks juhtima 64:63. 10 sekundit veel mängida ja see võistkond, keda ma pooldasin läks juhtima 65:64 ja nii see mäng lõppeski ja ma võitsin omale pitsa.

*Takso igale poole linna piires maksab 1$. IGALE POOLE! Ükspäev sõitsin taksoga 5 korda :D

*Toas käiakse jalatsitega. V.a mina, sest mulle meeldib paljajalu kodus käia.

*Tuba peab iga päev harjaga koristama. :(

*Riisi söön iga päev.

*Aastaringselt läheb pool 7 pimedaks, sest elan ekvaatoril.

*Kuna elan Andides, siis pole üldse nii soe, nagu arvate.


 koolikampsun ( La Salle colegio e. mu uus kool aastaks ajaks)

  Tavaline hommikusöök

Uues koolis

Anni isa polnud väga hea fotograaf :( vasakult 3. on Anni ja teised on ta sugulased, hiljem tuli neid mingi 4-5 tükki veel juurde.


Jalkamängul. Meie pool oli suurem tribüün, kus oli ca ~1000 inimest


Puuviljad ja juurviljad on nii odavad, värsked ja head!



Stay tuned, tervitan teid kõiki Ecuadorist.
K



teisipäev, 20. august 2013

Mõned päevad vahetusperes, natukene Ecuadorist ning Riobambast


20 august, 2013

Olen olnud oma vahetuspere juures nüüdseks 3 päeva. Sain teada, et kooli lähen 27. august. Ma ei saanudki nüüd aru kas mu kool vahetati ära või ei, igatahes mu kool peaks olema spordikallakuga, sest mu vahetusema (edaspidi Eva) näitas mulle koolis neid karikaid ja ütles, et suur rõhk on spordil. Kool päris ilus, seal on väga ilus siseõu, kus kasvavad igasugused lilled ning kooli territoorium on üpris suur. Iga esmaspäev pean ma käima koolis ülikonnaga. Täna käisime kingasid otsimas, aga kõige suurem suurus oli 42, enda jalanumber on 44. See on tavaline, et siin on kõigil väike jalanumber.

Iga pühapäev käime me paari sugulase ning Evaga restoranis söömas, sest Evale ei meeldi pühapäeviti kodus küpsetada. Ma ei osanud restoranis midagi valida niisiis võtsin sama asja, mis mu vahetusvend (edaspidi David). Mu vahetustädile toodi esimesena toit ette ja ma lootsin oma elu eest, et ma nüüd sama asja ei saa, seal kõrval oli mingi imelik asi millest ma alguses aru ei saanud, siis David ütles, et see supp, mille tädi tellis sinna kõrvale süüakse kalapead. Niisiis hoidsin oma hinge kinni ja olin pabinas, et ma nüüd kala pead sööma ei hakka. Õnneks Davidil on toidu osas parem maitse ning me saime kanasupi. Peale seda käisime me surnuaias, siin on see hoopis teistsugune kui Eestis. Siin on surnutele ehitatud ikka korralikud monumendid ning siin võetakse seda asja palju tõsisemalt. Täna ma vaatasin aknast välja ja arvasin, et mingi paraad on ning hakkasin juba filmima, aga siis tuli David ja seletas mulle, et see on surnu jaoks tehtav ringkäik mööda linna, Eestis ma sellist asja küll kohanud ei ole.

Käisime veel 2 linnas, sest Eval oli vaja teksaseid, õhtul kui tagasi sõitsime, siis olime reaalselt pilvedele kõrgusel, mis oli nii hämmastav. Pilved olid nagu käega katsutavad. Allpool ka paar pilti sellest.

Iga päev tuleb meile külla umbes 4-5 sugulast lõunat sööma. Veider on sellist asja vaadata, sest Eestis pole selline asi tavaks. Meil on nii palju sugulasi, iga päev kohtun ma kellegi uuega.
Siin toitutakse nii tervislikult. Hommikuks söön alati värsket salatit, tavaliselt maasika-õunasalatit. lõunaks sööme suppi ja riisi kas siis kana või lihaga. Õhtul kas sööme väljas või on supp ja riis millegagi. Iga toidukorra juures on ka värskelt pressitud mahl.


Hispaania keelt õpin iga päevaga tasapisi juurde, tahaks juba nii väga osata seda. Ootan juba kooli, et näha, kuidas siin see süsteem on ja teha uusi tutvusi. Pere on väga hoolitsev ja kõik on väga sõbralikud siin. Teretatakse niiii palju ja ollakse väga viisakad.
Asjad on ka jube odavad. 3-liitrine pepsi maksis 1.75$ ja jäätised on 10-60 senti keskmiselt.

Igatsen teid, eriti Carmenit ning oma väikest venda Andreast
Panen siia  paar pilti ning olge tublid!
Kristjan





laimi jäätis, mis maksis 20C






park Riobambas, monumendi otsas peaks olema Riobama rajaja, kui ma Davidi jutust õigesti aru sain

 pilt surnuaiast


 sõitsime pilvedes :)


yum